KARMENI LUGU: terapeut ajas mu pere lõhki!
pilt: freeimages

Ma saan aru, et psühholoogid peavad olema professionaalsed, aga reaalsuses on siiski igaüks vaid inimene oma emotsioonide, empaatia ja isikliku kogemusega.

Minu kokkupuude psühholoogiga sai alguse sellest, et abielusuhted olid halvad, mees pettis ja otsustasime oma suhte korda teha ning hakkasime mõlemad (küll mitte üheskoos) terapeudi juures käima. Tegu oli äärmiselt meeldiva naisterahvaga, kel vanust u 40 ja kel seljataga kirju eraeluminevik. Ma ei tea, mida terapeut rääkis mu mehega, aga ma tean, mida ta rääkis minuga, ja kui ma teen siit omad järeldused, siis ju ta ajas sarnast juttu ka mu mehele. Mulle ta rääkis igatahes pidevalt sellest, kui oluline on elada oma elu ja teada, mida just sina tahad sellelt suhtelt. Selle asemel et aidata mul petmisvalust üle saada ja tuhmunud suhe taas särama lüüa, ütles ta, et probleemid on hoopis palju sügavamal ja me peaks kõigepealt minu hinge korda tegema. Teda justkui ei huvitanudki see, et meil on laps ja ma tahan perekonda, mitte ei soovi lahku minna. Ütleme nii, et raha võttis see kõik päris palju, käisin tema juures täpselt kaks kuud (korra nädalas) ning iga kord arutasime me teemat, kes ma olen ja mida ma ikkagi tahan oma elult. Ei pea omama ülikoolipaberit, et iga inimese elust leida asju, millega ta poleks rahul. Kui ma ütlesin, et ma olen siin selleks, et oma suhet korda teha, siis rõhus tema sellele, et eelkõige tuleb mul ennast armastama hakata ja iseendaga suhe korda teha. Käisin siis kaks kuud ära ja hakkasingi ennast rohkem armastama ning hakkasin endalt aina rohkem küsima, kas mul on vaja olla suhtes nii problemaatilise inimesega. Kuna mul tegelikult puudub üksiolemise kogemus (hakkasime koos elama, kui ma olin 18), siis ma väga ei teadnudki, mida täpselt see lahkuminek võiks tähendada, aga probleemidest vabanemine tundus väga külgetõmbav. Nii me jõudsime koos järeldusele, et mees peab muutuma ja mina olen juba teinud läbi tubli muudatuse ning kui mees ei kavatse muutuda, siis peame lahku minema. Mees aga ei muutunud, vähemalt mitte nii totaalselt, kui mina lootsin. Ja kas saakski nõuda suuri muutusi ühelt inimeselt, kellega oled elanud kümme aastat ja siiani oled leppinud temaga sellisena, nagu ta on.

Terapeudi kabinetis seda asja arutades tundus peale kahekuust "enesearendamist" see ainuõige lähenemine, aga reaalsus on nüüd selline, et olen oma lapsega üksinda. Mees jättis meid maha, sest tema meelest olen ma täiesti imelikuks muutunud ja üritan teha temast kedagi, kes ta pole kunagi olnud. Õigemini, arutasime omavahel asju, sõbralikult ja täiskasvanulikult, ning leidsime, et kumbki ei pea oma õnne ohverdama, et koos punnitades õnnelikuks saada. Mees oli nõus lahkuma, jättis korteri meile ja elab nüüd oma elu. Lahkuminekust on möödas kolm kuud. Kas ma saavutasin, mida ma tahtsin? Kindlasti mitte. Mõtlen täna, et oleksin palju õnnelikum sellisena, kes ma olin - kergelt närviline, natuke virisev, ülekoormuse pingest hulluksminev ema ja rahulolematu naine, kui et olen nüüd üksi oma lapsega ja ootan seda nn õiget meest, kellega ma sobiksin iseenesest. Iga teine mu sõbranna on üksik ja tõenäosus uut ja head meest leida on väike. Sain kopsaka raha eest terapeudilt osta endale eneseväärikuse, aga mitte rahulolu oma eluga.

Rääkisin peale lahkuminekut ka terapeudile oma tunnetest ja ta ütles, et see oli ainus õige otsus, mis ma teinud olen, ning nüüd on koht vabaks saanud, et mu kõrvale saaks tulla uus ja õige mees ning et iga naine väärib armastavat meest. Mida aeg edasi, seda rohkem ma olen segaduses, mida ma tahan - kas ebatäiuslikku perekonda või täiuslikku üksindust? Ja kui ma lõpuks otsustan, et siiski pere on see, mille nimel ma olen nõus ohverdama, kas mu lapse isa siis veel on nõus uuesti alustama?

Mida ma tahan öelda, on see, et inimesed on erinevad ja paljudele on siiski üksiolek oluliselt raskem kui elamine halvas suhtes. Ükski terapeut ei peaks suunama inimesi selle poole, et ole üksi õnnelik ja siis suudad ka teisi õnnelikuks teha, kui on võimalik hoida perekonda ja teha nii, et õnnetust perekonnast saaks natuke vähem õnnetu perekond. Aga kuna meie ühiskonnas on moes pigem lahku minna ja sel viisil oma probleemide eest põgeneda, siis seda soovitavad nüüd ka professionaalid. 

Olge teie targemad ja kuulake ikka oma südame häält, mitte sõbrannasid, terapeute või, veel hullem, staaride seisukohti moonutatud ajakirjanduse vahendusel.

Buduaarile Karmenilt
Lugu pärineb 2012 a arhiivist 

 

PS! Kui sul on rääkida oma lugu elust, siis saada see e-mailile info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest maksame honorari.